2019a a sündmusterohke suve lõpetuseks panid Rae valla külavanemad ja külaelu edendajad neljakümnekesi
rahad kokku ning sõitsid kohaliku omaalgatuse programmi vahendite toel, tutvuma eluga Eesti suuruselt
neljandal saarel – Vormsil.
Kahte saarel veedetud päeva aitas sisustada Vormsi vallavanem Ene Sarapuu, tänu kellele saadi
ülevaade saarest, selle elust ja olust. Ligi 400 elanikuga Vormsi saarel tegeletaksegi peamiselt turismi
ja metsamajandusega. Ja seda, et metsa jagub tõdeti ka bussisõidu vältel mitmeid kordi, kui aknast
mööda vilksatavad puuderivid ei tahtnudki lõppeda.
Külastasime vallavalitsust – igapäevaselt toimetab seal viis inimest. Volikoguliikmeid on
kokku üheksa.
Hariv oli tutvumine Saxby tuletorniga, mille 27 meetri kõrgusel plinkiv tuli juhib
sissepääsu Väinamere saarestikku ning on ühtlasi oluline dominant Vormsi kultuurimaastikul.
1864. aastal valminud torn on Eesti randade vanim Gordoni süsteemi järgi malmosadest monteeritud
tuletorn. See tähendab, et torn põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida ja
ka monteerida. Torni lahenduse töötas välja inglasest insener Alexander Gordon, kes oli esmakordselt
malmkonstruktsioonist valmisdetailidest torni projekteerinud 1841. aastal Jamaikale Morant Pointi.
Saxby torn on ehitatud samal ajal Kihnu ja Virtsu tuletornidega ning nendega ka välimuselt sarnane,
seepärast räägib Kihnust pärit legend tuletornide ehitamisest, et maailmas on neid vaid kolm, üks
Kihnus, üks Vormsis ja kolmas merepõhjas, mis olevat omakorda mereteel olles teadmata kohas
kaduma läinud.
Meri mängib saarerahva elus suurt rolli. Kuna väljasõit langes augustikuu viimasele laupäevale, kui on
tavaks saanud päikseloojangul mere ääres süttivad lõkked, siis kogunesime meiegi õhtul mere äärde,
et osa saada muinastulede ööst. Saare lõkkemeistrid olid oma tööd hingega teinud, lõke säras kaugele
ja oli mandriinimestele mere taustal imeilus vaadata. Mõtisklesime, kes meres, kes kaugel merel…
Teine päev viis meid Püha Olavi kirikusse, kus saime osa mitmekeelsest jumalateenistusest. 13.
sajandil ehitatud ja tänaseks saare üheks olulisemaks vaatamisväärsuseks kujunenud kiriku muudab
iseäralikuks puudu olev torn – nimelt ripub kirikukell ukse kohal kõrge katuseharja all.
Teine, saarele iseloomulik tunnus on kiriku kalmistul asuvad
rõngasristid – neid on saarel säilinud kogunisti üle 330ne ja vanim säilinud rist on 1743. aastast,
noorim 1923-ndast ja kõik need on Vormsilaste enda käsitsi valmistatud. Paljud selge kirjaga, teised
algelise töötlusega. Sageli esineb ristidel külanimesid, vahel ka talunimesid, kuid peaaegu alati peremärgid.
Külastasime ka külaplatsil olevat Egili veskit, mis püstitati just külaseltsi eestvedamisel. Veskit
kasutatakse nii näituse- kui ka käsitöömüügikohana. Kuulasime veski ajalugu ning soovijad said
kodustele osta kaasa kingitusi. Rälby külamaja juures jätkus külajuttu veel kauemaks. Räägiti elust,
olust, projektide kirjutamistest ja plaanidest tulevikuks.
Väljasõidul osalenud tänasid Vormsis meid vastu võtnud vallavanemat, kes
lahkumisel ütles, et ega ta kõike ära ei rääkinudki: „Midagi peab ka järgmiseks korraks jääma!“. Selle
mõnusa tundega võtsime suuna mandrile tagasi, üks tore saar ja inimesed said lähedasemaks.
Üles täheldanud
Kai Lasn
RVAKS juhatuse liige
